Tundmatu homme

Täna on üsna eriline päev. Täna saab alguse kahenädalane projekt, kui seda nii võib nimetada, mis toimub sotsiaalmeedia tunni raames ning selle käigus tuleb mul kahe nädala jooksul iga päev blogida. Algselt pidi meie kursuse lõputööks olema video tegemine ühe konkursi tarvis, ent ajanappuse tõttu jäi see ära ning õpeaja Kilumets oli nõus meile vastu tulema ning uueks ülesandeks saigi blogi pidamine. Mis on väga minu cup of tea, nii et Amen to that!

1. päev

Täna on 15. mai ning päev on jõudnud õhtusse. Kell on 22:04 ning ma olen kõigi oma tegemistega nüüdseks ühele poole jõudnud. Noh, peaagu kõigiga, aga nagu öeldakse, siis, aega on nende kiirete asjadega. Ning ma olen õnnelik. Miks? Noh, eks ikka sellepärast, et elu on ilus. Meele teevad rõõmsaks ikka lihtsad asjad, nagu näiteks see, et täna hommikul kuulsin raadiost, et ajaloos on olnud kord, mil 15. mail oli nii kohutav lumetorm, et trammiliiklus seiskus, igal pool olid pea meetrised hanged ning linna vahel sõideti ringi saanidega. Aga täna on õues täitsa kevad, küll ehk pisut jahedavõitu, ent siiski. Loodus on ähvadavat rohelust täis, kohe kohe on puud lehte minemas, seda värelust ja ootust on õhus tunda. Veel vaid mõni eriti soe öö ja pisut vihma ning siis võin hommikul kooli poole jalutada läbi rohelise allee.

Rääkides koolipäevast, siis möödus see väga toredasti, pinge- ning ebameeldivustevabalt. On aineid, mille puhul ma veendun päev-päevalt, et vahet pole, kas ma õpin või mitte, sama lolli näoga vahin ikka tööd, mis mulle lõpuks ette antakse. Reaalained lihtsalt pole minu jaoks. Absoluutselt. Keemia tunnis lugesin täna salaja "Ekke Moori", kui töölehte täitma pidi ning ma pean tõdema, et mul pole tunne, nagu oleksin millestki olulisest ilma jäänud. Aga eks seda siis ole näha, kui ma geenitehnoloogiat või rakendusbioloogiat õppima lähen. Sweet sweet irony...

Peale kooli juhtus saatuse tahtel nii, et jooksin poes kokku oma armsa Kelliga, kes mu endale külla kutsus. Tema nägemine teeb mind alati rõõmsaks, eriti veel nüüd, ajal, mil meil pole võimalust kogu aeg ninapidi koos olla. See oli kvaliteetaeg, rääkimise ja naermise ja lihtsalt olemise aeg, mida me mõlemad täiel rinnal naudime. Nii hea oli näha, et ta jõudsasti paraneb ning et kui kõik hästi läheb, siis ehk on teda isegi varsti kooli tagasi oodata.

Kui võtta tänane päev kokku, siis oli see üks ütlemata mõnus päev. Ja lõpetuseks tahaksin kirjutada siia ühe tsitaadi Gailiti raamatust "Ekke Moor", mis mulle südamesse puges ja ehk liigagi äratuntav oli..

"Kõik nad  tuleb jätta siia: Eneken Üüve, memm, Aat Elme ja kuri naabimees, isegi hütt, rand ja hobukastan. Isegi hobukastan, oma lapsepõlve ja nooruse häll, kus õppis nägema maailma. Kõik nad jäävad sinnapaika, need toredad sõime juurde köidetud tarbepuud. ainult tema, Ekke Moor, käärimata ja hapu, peab siit lahkuma, et elu hõõruks ta siledaks. Tal pole enam eilset ega üleeilset, sest ta on lihtne koomik viletsas rändtrupis. Täna kandis ta esimese armastaja maski, aga homme, kes teab, võib-olla on ta põldur, kalur, jutlustaja, rändkaupmees, rahvasaadik, sõdur või jumal seda ise ka teab kes. Jah muidugi, sest ükski osa ei suud teda pikemalt paeluda ja rahuldada, sest see, mis täna nii kena ja meelepärane, on homme juba vastik, et haara kas või nööri järele. Ta tunneb end, mitte asjata ta isa polnud kaugesõidtüürimees, kõigi maade ja merede rahutuse on ta valanud oma noorema poja verre. Kaugete randade tuuled on ta pannud Ekke hõlmade alla, et poju tunneb end pigemini linnuna kui inimesena. Ta on muutlik nagu rajuilm, tujukas nagu raskejalgne. Ta ei taha kunagi mõelda eilsele, isegi mitte tänasele, tal on vaid tundmatu homme..."