Ma olen täna terve päeva õppinud. Sürr. Väga sürr. Sest mina pole vähemasti aastavahetusest saadik selline õpin-kõik-korralikult-ära-ja-olen-hea-laps tüüpi inimene olnud. Aga sõnukirjeldamatult hea tunne on olla tagasi. Tõusta tuhast fööniksina ja olla jälle mina. Tunda, et kõik on lõpuks ometi jälle korras. Ohhh...... Ma ei vahetaks seda tunnet mitte millegi vastu.
Ja ma käisin täna kodus. See oli küll ainult väga natukeseks, ent siiski. Ma ei mäleta, millal viimati nii õnnelik olin. Süües imehead kohvimaitselist ökojäätist, vaadates totrat "Su nägu kõlab tuttavalt" ning naerdes. Südamest naerdes. Ja kallistades. Ja kui sa enne mu lahkumist ütlesid, et on niiiii tore, et ma tulin, siis ei teadnudki ma üthäkki, kas olla ilmatuma kurb või tohutult õnnelik. Sest ma tundsin end süüdi. Süüdi, et ma olen nii kaugeks jäänud oma suureks inimeseks hakkamisega. Mitte, et see äraolek midagi muutnud oleks, lihtsalt... Tundsin puudust sellest õnnest ja rahust, mis teie keskel on. Lihtsusest. Sellest, et ma ei pea kellenagi näima, "uhke, tubli, ülemuslik, alamuslik - isegi asjalik mitte" (Baturin). Aga ma otsustasin, et olen õnnelik. Ja ma tulen veel. Edaspidi tihedamini. Ma luban!
-"Buddy... this is heaven."
-"It is?"
-"Sure... Sitting with the people you love more than anything in the world, eating a double cheese burger with fries, that's got to be heaven...
And you know what else is heaven?"
-"What?"
-"That place we fish."
-"Near the waterfall?"
-"Yep, heaven! And when we watch football together and your mom brings us trays of snacks.."
-"That's heaven too?"
-"It happens to be just just happiest place you can be..."
/Meeleheitel koduperenaised, 7. hooaeg/
:) ilus!
ReplyDeleteaitäh, Pia.. :)
ReplyDelete