Ja vaata sellele, mis on õige, sest rahunõudjal mehel on tulevik!

2. päev

Kõigepealt pean vabandama. Rääkisin eile suure suuga, et hakkan nüüd iga päev blogi pidama, esmalt sellepärast, et peab ja see on hindeline töö, teisalt naudin ma väga kirjutamist, nii et minu jaoks pole see kohustus. Kahjuks aga pole kõik päevad vennad ning eile juhtus nii, et elu veeretas minu teele ühe väga raske päeva. Ma jõudsin koju alles peale kella kahtteist, minust oli järgi vaid inimvare ning olles tuppa astunud,  vajusin otsemaid voodisse ning jäin sekundipealt magama. Isegi kui oleksin blogida tahtnud ja suutnud, oleks kellaaeg juba tänast päeva näidanud. Jah, öeldakse, et loll on see, kes vabandust ei leia, aga minu vabandus oli minu jaoks mõjuv ning blogimine eile õhtul, õigemini öösel, teise-, kui mitte kolmandajärguline.

Kui üldiselt rääkida eilsest päevast, siis kukkus see igatepidi läbi. Valel on lühikesed jalad. Iga väike vale viib uue ja suuremani, kuni lõpuks sipled iseenese suures valedevõrgus, kust ainus väljapääs on tõe rääkimine. Aga tõde teeb haiget. Hirmsamat moodi. Ja siis mõtled ikka, et oleks võinud algusest peale olla aus või jätta tegu, mida valedega nüüd varjata üritad, üldse tegemata. Oleks olnud kergem nii endal, kui kõigil neil, kes nüüd kurvastavad sinu pärast ning sellepärast, et sa isekas olid ning tõe rääkimisega endale probleeme kaela tõmmata ei tahtnud. Mulle igatahes aitab valetamisest. Varem või hiljem tulevad need nagunii välja ja isekas ma ka olla ei taha, aga valetamine just seda ongi, üdini egoistlik tegevus.

Õhtupoole käisin muusikakoolis tööl. Ma vahel näpistan ennast, raputan vaimselt ning tuletan endale meelde, kui tohutult mul on vedanud, et saan teenida omaenda raha ning seda ametipostil, mida kogu südamega naudin. Vähestel alaealistel on võimalus raha teenida, aga minul on vaat et ainulaadne võimalus teenida arvestatavat summat raha ning seda ühel maailma kõige austusväärsemal viisil, olles õpetaja. Olen selle poole aasta jooksul, mil muusikakoolis oma armsale neljale õpilasele kandletunde andnud olen, õppinud ilmselt kõvasti rohkem, kui nemad minult. Tõttöelda on see vastastikune õpetamine ning ma ei pea silmas ainult muusikat. Me õpetame teineteisele ka elamist ja inimeseks olemist ning see ilmselt on olulisem kui ükskõik missugune muu koolitarkus.

Hilisem õhtupoolik oli väga kurb. Eile oli jumalaga jätmise päev ning pidin sulgema oma elu raamatus ühe peatüki. See oli otsuste tegemise aeg, õigete otsuste tegemise aeg. Millegipärast on nii, et kõik valikud, mida langetama pead ning mille puhul tead, mis on õige, teeb haiget, palju rohkem, kui see, mis oleks vale, aga kergem variant. Aga õige valik ikka homseks jääb...