Lõpuks ikka tõusen tuhast fööniksina ja olen, olen jälle mina

mul ei ole eriti palju jälgijaid. pole kedagi, kes tormaks kramplikult arvuti taha just selleks, et minu postitusi lugeda. mul pole imepärast kujundust, hunnikute viisi pilte iseendast ja oma tegemistest. võib-olla pole mul midagi, mis just teile sobib. aga mul on midagi, mis sobib mulle. mul on minu sõnad, minu luuletused, minu ütlused. ja isegi kui see teeb haiget, see, et ma pole nii eriline kui olin alati arvanud, et olen üks kuuest miljardist, ma jätkan. kirjutan ikka, sest ma kirjutan vaid selleks, et ise hiljem oma kirjutatut lugeda ja endast paremini aru saada. ja nii oli. ja nii ongi. ja nii jääbki. amen