Istun peaaegu pimedas toas. Ainsaks valgusallikaks on arvutiekraan. Olen kuulnud, et see rikub silmi, aga millegi kuradi pärast on mul täiesti ükskõik. Kuulan vaheldumisi Damien Rice - "9 crimes" ja Sia - "Breath me". Kaht lugu, mida M-ga õppima pidime. Mille õppimist me isegi alustasime, kuid mille õppimise tema lõpetas. Ma vihkan sõltuda. Sõltuda kellestki või millestki, teades, et üksi ma hakkama ei saa. Ma tahan olla, olla midagi selles maailmas, midagi, mis on väärt elamist. Ma tahan olla keegi, tahan olla uhke iseenda üle. Kuidas ometi saab elu olla nii pikk ja samas nii lühike ühekorraga? Kuidas ometi saab olla aeg liikumatu ja samas halastamatu kihutaja? Kuidas saan olla mina korraga nii noor ja samas nii vana? Ma ei mõista seda ja veel miljoneid teisi asju. Aga ma tahan mõista. Ma pean mõistma. Ma kardan surma, rohkem kui valu, kardan seda rohkem kui kõrgel asuvate kohtade äärte juures seismist, rohkem kui putukaid, kes on mulle lähemal kui pool meetrit, rääkimata mu kehal viibimisest. Ma ei suudaks surra, mitte enne kui ma vanadusest tingitud tudisevate kätega oma kümnele lapselapsele pannkooke küpsetada ja sokke kududa olen saanud.
Jään alati lootusetuks unistajaks, tulihingeliseks maailmaränduriks, salapäraseks luuletajaks ja muusikuks, isegi siis kui pole kedagi, kes minuga unistaks, minuga rändaks, minu loodut hindaks
No comments:
Post a Comment