Tere. See olen mina. Mina iseendana, mina primitiivsena. Olin aastaid arvanud, et primitiivne tähendab esmast ja kui ma sain teada, täiesti usaldusväärsest allikast, et see tähendab algset, lihtsakoelist, siis oli mul tunne, et killuke mingist teatud turvatsoonist, kindlusest, teadmistest kadus. Ma mõtlen mõned asjad enda jaoks nii selgeks, nii kindlaks, et ma ei saa, ei taha ja ei tohi lasta iseendal ja veelvähem kellelgi teisel neis asjus sorida, neid muuta. Sest kui ma harjun ära ühe teadmisega, harjun ära kindlate ja paikapandud mallidega, siis ma ei suuda ettegi kujutada kuidas oleks teisiti. Kuid see ongi ju elu, pidevad muutused, teistsugusus. Minu elu on viltu 45 kraadise nurga all ja see pole kunagi sirge olnud. Sest nii kui ma enda arust ühe asja normaalseks mõtlen, tuleb miski või keegi ja pöörab kõik segamini. Ja nii ongi ja sellepärast ma pean harjuma , et kõik muutub ja kõik muutuvad. Elu on tornaado. Ja sina kas paged selle eest varju ja peidad end kuni see on läbi või seisad väljas, naudid selle suursugusust, võimu, riski, võib-olla isegi, et surma. Teadmisega, et sa nägid, nägid elu ja selle vägevust.
When I came in, the air went out, and every shadow filled up with doupt
No comments:
Post a Comment