Vahel võtab aega

4. päev 

Käisin täna tivolis. Sõitsin ainult ühe atraktsiooni peal ja ilmselt jääb see minu viimaseks tivoliskäigus. Midagi nii jubedat pole ma enam ammu kogenud, aga mis siin imestada, kui juba nimi oli extreme... midagi, mille teist poolt ma ei mäleta ega tahagi mäletada. Atraktsioon ise kujutas endast kaht väga pikka seieritaolist pendlit, mis liikusid nagu tuuleveski tiivikud, ainult et kõvasti kiiremini ning igasugu muid vigureid tehes. Vähe sellest, et sõit tundus kestvat igaviku ning oli õõvastavalt jube, oli mul pärast nii halb olla, et mõtlesin, et sinna ma täna surengi. Aga võta näpust, ei surnud, elan veel, ärakarjutud ning valusa kurguga.

Muud eredat mul tänasest päevast rääkida pole, sest kuigi oli tore, on asjalood siiani segased ning nagu ma juba varem mainisin, inimsuhted kohutavalt keerulised, siis ei jää mul üle muud, kui oodata, et lahendused kõigile probleemidele tulevad mu juurde iseenesest, kuna mina pole suuteline neid välja mõtlema.

Leidsin ühe luuletuse, mille 11. märtsil kirjutasin, ent mida mingil seletamatul põhjusel ei avaldanud. Ju siis ootas ta oma õiget aega...

Vahel võtab aega,
ja on nõnda
et aega peab ajapuudelt,
raiuma kirvega
ja valgust peab otsima
pilkasest pimedusest

M.G.P