Lähemale lahtisele veele

Kell on hommik. Käsmus aeg seisab ning esimest korda üle liiga pika aja paistab soe päike. Minu peast silkab läbi üks mõte. Otsustan, peaagu, et esimest korda elus, südant järgida, võtan oma kitarri ja lähen sinise, lainevahuse mere äärde. Koridor haiseb õhtuste filosofeerimiste, liigse alkoholi ja magamata inimeste järele. Õhk õues, seevastu, on merele omaselt puhas ja karge. Ja mina unistan, et üks nendest kollasega roheliseks värvitud majadest, mida ümbritsevad hoolitsetud marjaaiad ja lillepeenrad, kus aias haugub koer, peremees on omaenda paadiga kalal ja perenaisel kook juba ahjus, on kunagi minu oma. Sest siis istuksin ma igal hommikul ja igal õhtul rannas väikese kivi peal, laulaksin kajakatega võidu ning sooviksin merele ilusat hommikut või head ööd. Unistada ju võib... Aga täna on omapärane hommik ja mina saan lõpuks

ometi olla merega kahekesi, laulda hing puhtaks kõikidest muredest ja vaevadest ning täita end mere rõõmuga. Ja siis tulevad Veidi Vintis Mehed, kiidavad mu lauluoskust ning paluvad sipelgapolkat esitada. Sellega minu idüll lõppebki. Ma ei oska sipelgapolkat, oskan ainult natuke Mari Kalkunit ja Mari Pokineni ja veidike Hedvig Hansonit, pisut isegi Justamenti, aga mitte kuigi palju rohkem. Ja tegelikult tahaksin ma üleüldse üksinda olla, seepärast valetan, et olin juba nagunii minemas. Veidi Vintis Mehed on vist liiga kogenenud, et minu odavat valet uskuda, naljatlevad ja jätavad mu siiski üksinda. Üks väike poiss tuleb veel ja loobib minu kõrval kive vette, aga peagi läheb temagi. Päike on selleks ajaks ammu juba kõrgel ja minul laulud lauldud. Tõusen püsti, võtan kitarri ja kõnnin läbi kivise liiva uude päeva. Hommikud on nii ilusad...

Foto: Toomas Tuul