Minu naabrimees on Vargamäe Andres

Mul on üks naaber, üks üsna vana mees. Varem ma nagu ei pannudki teda väga tähele, isegi tere vist ei öelnud. Teadsime küll teineteise olemasolust, ent sellega asi piirduski. Ja tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis vist piirdub tänasenigi. Ainus vahe on selles, et pärast seda kui lugesin Tammsaare "Tõde ja õigust", märkan mina teda küll.

Tulin täna koolist, nägu naerul ja mantlihõlmad laiali. Ilm oli nii soe ja pehme ja linnud laulsid ja rohi oli kuidagi erakordselt roheline. Ja seal ta siis seisiski.. Vargamäe Andres, minu naabrimees, oma enda Kiviõli Vargamäel. Päike langes temale, kui ta seisis ja omaenese kätetööd imetles. Võib-olla ta ei imetlenudki seda, mis juba valmis on, võib-olla ta hoopis mõtles, mida veel teha saaks. Ja nõnda seisab ta veidike aega oma aias iga päev, pruuni jope ja põlvedeni ulatuvate saabastega, aga ainult veidike, sest ülejäänud aja rügab ta tööd teha. Ja ta armastab oma maad, seda tillukest põllulappi ja alati rohitud lillepeenraid, sõstrapõõsaid ja isegi kompostihunnikut. Tema maa on tema arm, sest oma Krõõta tal enam pole ja ausaltöeldes ei teagi ma öelda, kas kunagi üldse olnud on. Aga ma loodan, et on, sest see Andres on hea mees, heade silmade ja õrna naeratusega. Küllap usub minu naabrimees, et tehes tööd ja nähes vaeva, tuleb ka armastus. Küllap ta usub....