Kell on üheksa peal, aga ometi õues on nii valge, et tundub, nagu minu maailm ei lähekski enam kunagi pimedaks. Ma kõnnin kodu poole, südames nõnda suur rõõm ja rahu ja hea tunne, et peas on pisut segane, kas ehk polnud kodu ka see, kus ma just hetk tagasi viibisin? Kas pole minu koduks ka see paik nende roosade ruloode ja tolmuste akendega, mille pesemiseni keegi sel kevadel veel jõudnud pole? Kas pole siis minu koduks ometegi ka need inimesed, need eriskummaliselt head ja armsad inimesed, kelle seas pole mul mul vaja kellenagi näida... "uhke-tubli-ülemuslik-alamuslik, isegi asjalik mitte" (N. Baturin)

Mina igatahes julgen väita, et seal on samuti minu kodu. Sest kodu on seal, kus on inimesed, keda sa armastad ja kes sindki vastu armastavad. Kodu on seal, kus sa tunned, et oled õiges paigas, et oled pereliige. Ja mina tunnen, et kuulun sinna, teie juurde, täpselt niisama palju, kui oma päriskoju. Jah, tunnen küll...

Teie püsimajäämise ainus mõõtühik on igavik