Tundmatus ees meid ootamas helge, unistuste võit...

Ma olen imelik. Ma ei saa kunagi reisilt tulles kohe midagi asjalikku kirjutada, sest siis tuleb minu seest ainult kommertslik saast. Miks? Sellepärast, et ma vajan aega, et laagerduda, seedida, enda jaoks kõik selgeks mõelda. Ilusad asjad hakkavad sündima siis, kui aeg on oma jälje maha jätnud ja kõik on hääbumise äärel. Alles siis... Ja ma ei garanteeri, ei, garanteerin küll, et kõigest ja päevade kaupa siin juttu ei tule, ka kronoloogilist järjekorda pole mõtet oodata. Ma kirjutan Belgiast, Brüsselist nii, nagu tunne tuleb, olgu see siis algusest, lõpust või keskelt. Ainult täna teen erandi ning alustan algusest. Bon voyage!

Istume Angelaga lennujaamas ühe suure tabloo all ja ootame. Sadu erinevaid inimesi käib tundide jooksul meie eest läbi, aga kusagil nende hulgas pole meie Magnust. Jah, oleme liiga vara kohal, aga parem karta, kui kahetseda, sest kahetseda oleks olnud palju. Vahepeal peab üks lennujaama koristaja meile pika loengu maha sellest, kuidas koolis peab hästi õppima, et me jumala eest ei lõpetaks nagu tema, miinimumpalga eest wc'sid küürides. Vaatame Angelaga teinteisele mõttelagedate nägudega otsa, täname ja kõnnime minema. Jumala loomaaed on ikka kirju.

Aeg venib nagu ila. Miks on nii, et siis, kui süda midagi väga ihkab ja kiiresti, tundub aeg liikumatuna paigal seisvat, aga siis, kui kogu hingest oma kümne, vahel isegi kahekümne küünega millestki kinni hoida üritad, rebib aeg selle armutult eemale.
Järsku äratab Angela mind mõtteunest ja kiljatab: Magnus! Siis me enam eriti ei mõtle, lihtsalt tõuseme ja jookseme. Otseloomulikult on Magnus ikka Magnus. Oh, jumal tänatud, vähemalt üks asi ei muutu kunagi. Embame teda erilist vastureaktsiooni saavutamata, ent ometi märkan tema suunurgas väikest naeratust ning mu süda on rahul. Ja siin me siis oleme. "Võõrad", lõpuks ometi teel kauaoodatud Brüsselisse. Juba praegu lepime kokku, et sellest reisist võtame kõik, mis võtta annab. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et me võtame rohkemgi.

Istume lennukis, õhku pole veel tõusnud. Estonian Air'i lend hilineb jälle, nagu neil juba traditsiooniks on kujunenud. Stjuardessid kiirräägivad pähekulunud juttu turvavöödest ja hapnikumaksidest, varuväljapääsudest ja pardapoest. Seest käib läbi see mõnus äratundmishetk. Stay cool, stay cool...
Samal ajal kui mina kannatamatult aknast välja vaatan ja kõrgustesse kibelen, kontrollib Angela oma telefoni, et minevik end ei kordaks. Tegijatel juhtub ju nii mõndagi.
Lõpuks hakkab lennuk liikuma, keerutab ja väänutab, kuni jõuab lennurajani. Soovime Angelaga teineteisele Hyvää matkaa ja tunneme, kuidas lennuk selga vastu tooli surudes täiskiirusel kihutama hakkab. Siis voolab kehasse see tunne, mida paljud ei salli, mina aga armastan -kõrvulukustav surve, kui piir maa ja taeva vahel kaob. Meie all on tuledes Tallinn ja meie ümber pime öö. Eesti jääb iga hetkega aina pisemaks ja pisemaks, kuni varsti lennuk keerab ja uuesti aknast väljavaadates haigutab all ainult üks suur must auk - Läänemeri. Sulen silmad ja sukeldun tundmatusse, hing ootusärevusest pungil.
Ma ei tea, mis meid ees ootab - milline Brüssel tegelikult on või missuguses hotellis me ööbime, kus me õhtust sööme või kas asjad on seal kallid, kas inimesed räägivad tegelikkuses ikkagi enamasti prantsuse, saksa või flaami keelt, kas nad üldse on sõbralikud... Siis ma ei teadnud, mis meid ees ootab - Seda, et meie hotell asub ahhetamapaneva, salapärase ja kauni Brüsseli kesklinnas, paariminutilise jalutuskäigu kaugusel Grand Place'ist või seda, et esimest õhtusööki, neljakäigulist muideks, sööme udupeenes mereandide restoranis. Me ei teadnud ka seda, et inimesed räägivad seal prantsuse keelt rohkem, kui ühtegi teist ja nad on nii sõbralikud, et hommikul ei saa nad mitte mingil juhul bojour ütlemata ega naeratamata jätta. Jah, siis ma ei teadnud ja parem ongi, sest üllatused on imelised, üllatused muudava elu magusamaks...

Head teed, Võõrad!

Taevaruum
on meie oma hetkedes
Möödunu
on tagasi me ebmbuses
Siin kõrgel kaugel ees
on tähed meie valguskiir
Kõik algab seal, kus lõpeb aeg
ja pilvepiir...

/Ines - Pilvepiir/