Ma tunnen, kuidas see habras maailm libiseb mul käest. Jah, ma tean, see tunne on ajutine, arvatavasti isegi lihtsalt üks tänaõhtune totakas tunne... Aga ma kardan. Te isegi ei kujuta ette, kuidas ma kardan teid kaotada. Olgugi, et see kartus on samuti tobe. Aga maailm, inimesed, kõik on nii kuradi habras, õhkõrn... Täna on siin, homme on seal, ülehomme võib-olla üldse enam pole, maailma, meid... Ainult vahel harva hakkab mul sellepärast südames raske, sama harva, kui tavainimene näeb jäälindu või rong Tallinna rongijaamas perroonile sõidab... Ja siis ma tahaks, oi kuidas ma tahaks öelda, ei, isegi karjuda, et ma olen siin, olen siin teie juures, teiega koos, miks te mind ometi ei näe... Sellel hetkel tundub mulle, et ma ei kuulu mitte kuskile, ei kuulu teie juurde, et ma ikkagi ei ole oma. Sellel hetkel variseb minu maailm kokku ja ma tunnen iga oma keharakuga, et... Enam pole ma eriline. Enam ei joosta mulle uksel vastu ega hüüta mu nime heliseval häälel. Enam ei istuta minu ümber ega pingutata. Igaüks ajab oma rida. Igaüks teeb oma asju. Olen ma seal või mitte. Ja kui ma lähen, siis vahel enam ei vaevuta tõusma ega head aegagi ütlema. Aga sellest pole midagi... Ma olen ju oma, eks? Isegi kui vahel väga harva, tundub teisiti... Väga harva...
/10.12.11/
No comments:
Post a Comment