Ma ei tea, mis on tulemas, tean ainult seda, mis on olnud ja mis on praegu. Ehk jääbki kõik nii, aegade lõpuni, sest sina oled sina ja mina olen mina - oma mõtete, tunnete, arvamuste, tahetega, mis ükski ei ühti. Jah, see ongi ehk ebaõiglane, karm, valus ja ülejäänud maailmale arusaamatu, aga ma lihtsalt ei jaksa ega taha ega saa enam lubada sul endale haiget teha. Ma nii lootsin, et kõik saab korda. Nii väga üritasin ja proovisin... Uskusin, et inimesed võivad muutuda, mina kaasaarvatud, aga nii see lihtsalt ei käi... Ei ole nii, et käib üks plõks ja järsku on kõik korras, et järsku me oskame olla teistsugused. Ei, ei, oli täiesti naiivne seda uskuda. Aga ma olengi naiivne, sest ma tahan uskuda, et maailmas on enamat...
Naiivitar
nuttis vahel vaikselt unes,
südamevalus...
Naiivitar
seisis üksi külmas lumes,
paljajalu...
/M.G.P 10.12.2011/
Sina...
Sa oled nii imeline,
tavaline, ilus,
vastikult valus
ning
igal õhtul,
kui taas astun välja
sellet illusioonimullist,
kodudee,
mis nii lühike
tundub äkki tunde pikk,
langeb pisar, kaks
või sada,
ei teagi nüüd,
kas vihmailmast
või minu kurvast silmast...
/M.G.P 10.12.11/
No comments:
Post a Comment