Ouh Mexico, come out come, whereever you are!

Ta kummardus mu poole

ja kuulis mu appihüüdmist

ja tõmbas mind üles

õuduste august

ja paksust porist

ning asetas mu jalad

kaljule

ja kinnitas mu sammud

laulud 40:2-3

Kui oleksin sellest mõelnud aasta tagasi, oleksin elevusest lolliks läinud, oleksin seda tervele maailmale karjunud. Ma ei osanud oma emotsioone vaos hoida. Mul olid naiivsed unistused ja lootused. Oleksin ehk uskunud iga inimese iga sõna, oleksin arvanud, et 100 000 krooni on 100 krooni.

Võib-olla te mõtlete, et aasta, see pole midagi. Selle ajaga ei muutu keegi kardinaalselt. Aga teate, mina muutusin. Mõni unistus siin maailmas on nii suur, nii vägev, nii võimas, et suudab sind muuta, pealaest jalatallani. Ja nii juhtus ka minuga. Mul on unistus, nii suur, et see lööb kogu naiivsuse piiride taha ja roosad prillid eest ning järsku tajud sa reaalsust paremini kui kunagi varem.

Jah, ma tean, mida ma tahan, miks ja millal ma tahan. Ma tean kõike. Ja õnneks nüüd teab seda ka inimene, kellest kõik sõltub. Ja imekombel, ta ütles jah, nõustus, enam-vähem. Veidi mõtlemist, asjaajamist, arutamist, aga üldiselt: JAH. Ja justnimelt sellepärast ma tean, et asi on õigeja hea ning , et nii peabki olema. Ma annan teada teile kõigest, millest te teadma peate, kui selleks õige aeg on.


Armastusega, Getter.