Kas olete kuulnud üht lugu,

tüdrukust, kes tihtilugu,

pilvistel päevadel istus aknalaual,

põledes soovist käia vanaema haual

Ta alatasa vaatas üht lillat ust,

ja kuigi tal kadunud oli igasugune usk,

ta lootis ja ootas, et keegi seda ust paotaks,

keegi keda hüütakse isaks, kelle ta päris väiksena kaotas

Juba päris pisikeset peale ta ühte oskas hästi,

unistada, jättes tegemata asjad mida tal teha kästi

Ta vihkas küll ootamist, aga ehk elu õpetas teda,

et ootamine tasub end ära ja unistuste järgmine pole viga

-mina ise-