7. päev Teisipäev
Tänane päev on olnud imeline. Paistab, et Rimma ütlus "Njii kuidas algad, nii ka ljõpetad", ei pea alati paika. Hommik algas raskelt ja halva tujuga, sest halbadel asjadel on ikka tendents ühele ajal kokku langeda. Õnneks polnud täna tavaline koolipäev ning meil Kelliga oli võimalus kella kümneks muusikakooli minna, et koos Narva kooliõpilastega jämmida, neile esineda ning nende esinemist kuulata. Ilmselt on see mingi slaavi värk, aga oh sa juudas, kus nad olid kingitusi kaasa toonud. Üks vanavanaema eas õpetaja oli meisterdanud nukke kommidest ja shokolaadidest, mida ta arvatavasti juba aasta otsa varunud oli. See oli natuke kõhedusttekitav, aga samas ka väga armas. Tädike oli kõvasti vaeva näinud ning see läks südamesse. Mainimata ei saa jätta ka fakti, et ta kooli aadressi küsis ning lubas veel kastijagu mahajäänud kingitusi postiga järele saata.
Pärast seda kui narvakad tagasi kodupoole sõitsid, olime meie Kelliga veel kaua muusikakoolis. Laulsime ja improviseerisime ning tegime peaagu valmis kaks laulu. Päris omaenda laulu. Seda tunnet on võimatu kirjeldada, kui saad laulda midagi, mis on täielikult sinu enda tehtud, sinu mõtted ja sinu tunded. Ja veel erilisem on see tunne, kui oled kirjutanud valmis midagi kellegagi koos, kellega oled neidsamu tundeid tundnud ja asju kogenud, üle elanud. Ah... ma olen nii õnnelik inimene!
Olen sellele lausele viimasel ajal päris palju mõelnud... Kui mul oleks terve igavik, siis mille nimel oleks mul elada? Ainus vastus, milleni ma selle üle juureldes jõudnud olen, on see, et mul pole vaja igavikku, sest inimene, kellel on igavik, ei hinda hetke, ei hinda seda, mis on praegu. Aga mina.. Mina tahaks elada nii, et on täna ja on praegu ja seda, mis saab homme, teab ainult vanajumal ise.
Lõpetuseks üks tsitaat minu ühest lemmikustt, E. M. Remarque'i raamatust "Taeval ei ole soosikuid"
"Ja mis on õieti pikk elu? See on pikk minevik. Tulevik aga küündib üksnes järgmise hingetõmbeni. Või järgmise võidusõiduni. Sellest sedasi valitseb teadmatus..."
