Tänane päev on möödunud ülihelikiirusel. Hommikust sai lõuna, lõunast õhtu, õhtust öö. Ma ei salli seda aasta lõpu eelset rabelemist hinnete pärast. Ma ise rabelen samamoodi ja mõtlen ning kirun end kogu aeg, et miks, no miks ometi ei võinud ma kõiki oma asju õigeaegselt ära teha. Kahjuks jääb siin üle süüdistada vaid iseennast ning kõik need tegemata tööd ära teha ja veel natukene pingutada.
Praegu on üldiselt üks väga segane aeg mu elus. On palju lahtisi otsi, kuidagi lihtsalt kulgevaid suhteid, mis kuhugi ei jõua, ent mida niisama lihtsalt lõpetada ka ei saa. Peaks tegema otsuseid, aga ei oska, ei taha, ei suuda. Samas on kindel, mis kindel, et kui ise midagi ette ei võta ega siis niisama midagi ei muutu ka. Lihtsalt.. natuke, ainult õige natuke võiks tulla kusagilt selgust sellesse segadusse.
Muud mul tänase päeva kohta lisada pole. Aidaa!
Fotod: Ksenia Ivanova
No comments:
Post a Comment