Minu naabritädi saab homme 91-aastaseks, mina olen seitseteist. Praegu on mul väga raske temaga ühist keelt leida, sest meil pole millestki rääkida, ent mul on väga selgelt meeles aeg, mil ma veel koolis ei käinud ja õhtuid tihti tema juures veetsin. Naabritädi koputas seinale ja mina jooksin alla, kaasas kott nukunõude ja pehmete kaisuloomadega. Ta andis mulle kommi ja me mängisime tundide viisi lotot või musta notsut ning alati oli, millest rääkida. Aga nüüd olen mina juba suur ja vana ning naabritädi on veel vanem. Enam ei oska ma temaga ühist keelt leida, viisakusest vahel küll räägin rohkem kui „tere ja head aega“, aga seegi vestlus tundub olema kuidagi sunnitud. Ja sellest on kohutavalt kahju, sest ükskõik kui raske seda ka tunnistada pole, ma tean, et naabritädi pole meie seas enam kauaks. Elu on tema jaoks muutunud koormaks ja kuigi tal jagub veel positiivsust ning sooje naeratusi, on tema jõud raugemas. Ta on väsinud. Aga mis temast saab, pärast surma ma mõtlen? Kuhu üleüldse lähevad hinged või kas nad lähevadki kuhugi? Kas saamegi surmaga lihtsalt otsa või rändab meie hing mingisse teise maailma, läheb taevasse või sünnib uuesti? Vastust sellele ei tea keegi ja miks peakski? Oluline on ainult mäletada ja südames hoida neid, keda enam pole ning loota, et kusagil vaatavad nad meie poole ülevalt alla, valvad ja kaitsevad meid. On ju ilus ja südantsoojendav mõelda, et vahel, kui päike eriti soojalt paistab või mõni tuuleiil pehmelt põske silitab, siis on see kadunud vanaema, isa või ehk naabritädi puudutus, meeldetuletus, et me hindaks seda, mis meil praegu on, just seda hetke. Kunagi ei tea, millal võib juba liiga hilja olla. Sellepärast lähen mina nüüd oma naabritädile külla, mängin lotot või musta notsut ja söön kommi, sest ma ei tea kauaks mul see võimalus veel on.