On aeg...

Panin täna oma uue kootud ja väga sooja kampsuni selga, oranži salli kaela ning lasin lõplikult suvest lahti. Ühe vihmase sügisõhtuga jõudis mulle vist päriselt kohale, et on aeg end tõepoolest ja viimaks ometi kokku võtta ning korralikult tööle hakata. See on minu haridus, minu elu ja minu aeg ning ma ei kavatse enam ühtegi sekundit sellest raisku lasta. Maksku siis, mis maksab...

Olen nüüdseks mitu üsna suurt otsust vastu võtnud. Süda on verd tilkunud ning on tulnud teha väga raskeid valikuid, seepärast loodan, et minu langetatud otsused olid õiged. Kaks kõige jubedamat tunnet maailmas on häbi ja kahetsus ning mina ei kavatse ühtegi oma otsust kahetseda. Elu on selleks lihtsalt liiga lühike.

Panen nüüd küünlad põlema, Mumford & Sonsi uued laulud taustaks mängima ning üritan õppima hakata. Natuke irooniline on kasutada sõna "üritan" pärast seesugust konkreetset juttu teemal, kuidas ma end nüüd ilusti kokku võtan ja korralikul tööd tegema hakkan, ent tuleb tõdeda... Lihtne öelda, raske teha. Aju on nii väsinud. Aga olgu, matemaatika, inglise keel, ajalugu ning Õpilasesinduse asjad ootavad ning ma ei saa neil enam kauem oodata lasta.

Kaks grammi hämarust on veel süngest sügisest puudu