Inimene läheb isegi siis silmini vette, kui talle öelda, et juba kaelani ulatuv vesi on surmav. Rumal on see inimeseloom ja nõrk, sest mis on Su õbluke habras keha ühe võimsa merelaine vastu? Ei muud, kui tühipaljas udusulg, mille märg, soolane vesi endasse haarab, kui liiga julgeks muutud. Ja siis on juba hilja rääkida sellest, mis juhtub, kui jalad enam põhja ei tunneta. Lihtsalt liiga hilja.
Kui Sa vaid teaks, millise põnevuse ja värinaga hinges alati Su blogi avan... Sest ma tean, et häid asju ei saagi tihti ning juba seetõttu on Su postitused nii erilised.. ja siis see lugu ka, et nad ongi erilised. sest Sina oled eriline
ReplyDeleteOmasugused leiavad alati teineteist üles, mu imeline, eriline, hea sõber!
ReplyDelete