I'll kneel down, wait for now

Täna õhtul istun oma toas pimeduses ja vaatan aknast augustikuu kohta ilmselgelt liiga jahedat ööd. Aknast puhub sisse sügisene tuul, tänavalambid on oma mõrkja valguse juba ammu üle maa laiali laotanud ning mina peaksin magama, aga ei maga, sest sa oled nii kuradi kaugel ja teie akendes peidab end kõle, külm tühjus, mis aegamisi aina enam ka minu hinge närima hakkab. Jah, nüüd on see kindel. Ma tõepoolest ootan sügist ja külma ja pimedaid õhtuid ja praksuvat tuld ja küünlavalgust ja villaseid sokke, sest ühes nendega tuleb kindlus, et sa oled seal roosade ruloode taga, kui oma pilgu sinu kodu poole pööran. Ma ootan...