seosetus

Ma vihkan poolikuid vestlusi. Selliseid, kus sa ei saa üldse aru, mida teine inimene tunneb või mõtleb või arvab ja ilma vastust andmata lihtsalt ära kaob. Jumal teab, mis selle inimese sees sel hetkel toimub. Võib-olla on ta hirmus vihane või solvunud, äkki hoopis lihtsalt väsinud ja kiire elutempo tõttu sunnitud lahkuma. Aga kust mina seda tean, kui seda mulle ei öelda? Jah, tõepoolest, enamus neist hulludest oletustest on valed ja puhta pseudo, aga kui sa oled kord juba

paranoiline ülemõtleja, siis pole sinna midagi parata ning ei jää üle muud, kui paranoiliselt üle mõelda.

Tegelikult juhtub minu elus ikka väga palju head, nagu näiteks eilne Vargamäel käik, mis täiesti sõnatuks võttis ning ka tänane päev kõigi oma üllatuste ja ilusate hetkedega. Aga ometi on minu sees üks väike kahtluseussike, et see kõik siin pole nii roosiline, kui esmapilgul tundub. Et igal heal asjal on alati ka agad ja konksud. Mis siis kui ma nendest üle ei saa?

Ah, ma isegi ei jaksa enam mõelda ja see on suhteliselt koomiline, sest mul on veel matemaatika valemid pähe õppimata. Millegipärast on mul tunne, et need jäävadki täna õppimata. Ööd, mu inimesed, ööd!

Au revoir!