Ma pole siia kirjutanud aastasadu, kui mitte -tuhandeid ning öeldakse, et loll on see, kes vabandust ei leia. Järelikult olen ma loll või siis pean lihtsalt tunnistama, et olen tõesõna vaevelnud ühes oma elu kõige kohutavamas inspiratsioonikriisis ja seda nii muusika kui kirjanduse maailmas. Isegi kooli kirjandid ning muud loovtööd tulevad ainult punnimise peale, sest inspiratsioon ja teotahe on kusagil kapis kinni ega julge välja tulla. Ma siiralt loodan, et see põud saab nüüd läbi ja loovuse jõed minus tõusevad taas üle kallaste. Jah, ma suudan uskumatult luuleline olla, kui ma seda vaid soovin... ??!!!!?!?!?!
Mis puutub üldiselt minu elusse, siis võib seda hetkel võrrelda kiirrongiga, mis ei tee peatusi enne sihtpunkti. Minu sihtpunkt on suvi ja minu suurim eesmärk on suveni lihtsalt kuidagi elus püsida. Ma tean, ma tean, kõigil on raske elu ja ma olen ise oma hädades süüdi ja ma olen ise oma õnne sepp ja nii edasi. Ja tagasi ja edasi ja tagasi ja wtf... Nädal aega kodus haige olla on igatahes algklassi laste paradiis ja peakski jääma nende pärusmaaks. Keskkoolis seda endale juba nii lihtsalt lubada ei saa, ometi mina lubasin ja pean nüüd nädalavahetusel selle kibedaid vilju maitsma hakkama. See aga otseloomalikult ei tähenda sugugi head. Mis teha, mis teha... ei muud kui teha tööd ja näha vaeva, küll siis tuleb ka see armastus!
Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei teagi päris täpselt, mis põhjusel ma siia kirjutama tulin. Pärast sellist pikka ja teguderohket päeva lihtsalt tuli tunne ja tuju ja tahtmine midagi öelda. Selles suhtes, et ma olen väga õnnelik inimene, kellel on elus roppu moodi vedanud ja ma tean seda ja ma annan endale sellest aru. Isegi väga hästi annan. Ja üldpildis ongi kõik muidugi hästi, aga minuga lihtsalt on nii, et alati kui minu elu muutub liiga heaks, et tõsi olla, tulebki välja, et just nii olgi... Liiga hea, et tõsi olla. Plaane oli ja on palju ning nii mõnedki neist on nüüd segi paisatud. Ja see teadmine pole hea. Ammugi pole hea teadmine, et pean oma sünnipäeva haiglas veetma. No worries peeps, all is well, i've got it all under control. Ent ma lohutan end sellega, et kõik see on ennast väärt ja see on millegi suurema ja parema nimel ning mis üldse on see sünnipäev? Mis on selle väärtus või mida see muudab? Tegelikult mitte midagi, vähemalt see konkreetne päev ei muuda midagi. Me kõik lihtsalt tahame sel päeval olla hoitud, armastatud ja meeles peetud. Muud midagi. Ja mina ei taha ka muud midagi, kui ainult et südameinimesed mind ikka südames hoiaksid. Siis on kergem... Õhk ja vesi ja tuli ja maa. Kõik
Nüüd ma lõpetan, sõrmed jäid kangeks. Head und maailm, ning värvilisi unenägusid!
Öö mustas jões leiab hing oma ainsa tõe!
/Kaari Sillamaa - "Puujala ja Ükssilma sõda"/
No comments:
Post a Comment