Edasi kuldse altruismi poole

Vahel ma mõtlen, et pole üldse ära teeninud kõike seda head oma elus, mis minuga juhtub või et ma pole seda kõike väärt. Ma julgen tunnistada, et olen egoistlik ja enesekeskne, mul on raske panna teisi inimesi, nende arvamusi, vajadusi, soove ning tahtmisi enda omadest ettepoole. Jah, tõepoolest, on mõningaid erandeid, inimesi, kes on nagunii alati minu jaoks esikohal ning kelle eest või jaoks oleksin nõus tegema ükskõik mida. Ent siiski... isekaks inimeseks võib mind pidada kohe päris kindlasti. Ma olen ka halb planeerija, laristaja, priiskaja, elunautija. Mulle pole kunagi küll, alati võiks nagu midagi rohkem olla. Ja sellest on nii kahju, sest ma tean, et mul on kõik olemas, vähemalt kõik hädavajalik. Raske on sääraseid asju iseendale tunnistada, aga ma tahan olla teistsugune. Ma tahan olla oma elu vääriline, oma elu sarnane. Ja ma kavatsen iseendaga midagi ette võtta. Ja võtan kah! Edasi Kentuki lõvi, edasi kuldse altruismi poole!

Aegamööda muutun oma eluga sarnasemaks...

/Indrek Hirv kirjutas; Anu Vau viitas/