Tõus

Ja oli meri ja oli muul. Ja oli torm. Oh, kuidas me tahtsime minna, muuli teise otsa. Mere algusesse ja maa lõppu. Ja oli tõus. Lained lõid ja karjatasid iga kord kui taas oma peod muulikivide õrnade palgete vastu tõstsid. Ja meie sees oli kurbust, seesugust ängi, mida too meri varem näinudki polnud. Ja me uputasime kive. Loopisime omaenese tundeid ikka plärtsti ja plärtsti, rohekashalli mäslevasse vette. Ilus oli. Päike silkas läbi paksude hallide pilvede, vaid viivuks, ja kadus. Siis tõusis tuul. Ja oli väikene lind. Küll ta ikka püüdis, katsus kõigest väest lennata. Aga tuul oli nõnda tugev, et kui linnuke ühe tiivalöögi võrra edasi sai, paiskas tuul teda ikka kahe võrra tagasi. Ja nii ta seal rabeles. Jõuetu. Maailm ei olnud tema oma, nagu siis kui ta kevadel läbi helesinise taevalaotuse lendas ja alla maa peale vaatas. Nüüd oli tema maailma oma. Mine sa tea, mis temast sai. Meie aga uputasime kive, meri karjatas all ja tuul tantsis me nägudel balleti. Oli tõus. Ja ühtäkki, Lõpp ei paistnud enam nii ahvatlev...