Vaatan juba mitmendat tundi järjest "Meeleheitel koduperenaisi". Jah, see kõlab meeleheitlikult, aga uskuge, ma pole sugugi meeleheitel. Hoopis põnevusest ja lõbust ja lahutatud meelest nii kaasahaaratud ja imestunud, et kuidas ometi saab üks telesari niimoodi mõjuda, nagu ta mõjub. Kui see oleks võimalik, tahaksin kohtuda selle sarja stsenaristi või režisööri või isegi mõlemaga, et mõista, mis on nende saladus. Mis või kes see on, mis aitab neil midagi nii imetabast luua. Midagi sellist, milles ma end ikka ja jälle ära tunnen ning alles nüüd, olles seda sarja algusest saadik ning juba aastaid vaadanud, mõistma hakkan, et see võib olla küll lihtsalt üks suur näitemäng, ent ometi on selles tõde. Igas osas on oma tõde. Ja ma olen siiralt tänulik "Meeleheitel koduperenaiste" tegijaskonnale, et mul on võimalus näha kedagi teist vigu tegemas ning ise neist õppida, ise mõista, et ka kõige madalamale kukkudes on võimalik taas tõusta, et ka kõige andestamatum tegu on andestatav ja et sõprus ning armastus võidavad ikkagi ja alati. Tõesõna, nii mõnedki olukorrad on üsna hüperboolsed või grotesksed, ent selles on realismi, ei ole alati nii, et kõigil ja kõigel on õnnelik lõpp. Õnnelik lõpp tuleb ise endale luua. Ning olgugi, et see on väga seebiserjaalilik... on see tõde. Tõde ja õigus, ütleks Tammsaare, kui ta veel elaks.

Keeruline ja samas nii lihtne, kas pole?