miks...

Ma olen viimasel ajal, teadmata miks, kõik oma rõõmutuju kaotanud, kõik oma tavalised harrastused maha jätnud: ning tõesti , mu meeleolu on nõnda raske, et see tore ehitis, maailm, näib mulle mingi aher neem, ning see võrratu baldahhiin, õhk, näete, see uhkesti kumerduv taevavõlv, see majesteetlik, kuldsete tulukestega kirjatud katus - minu meelest pole see muud kui roiskunud ja mürgine aurude koondis... Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kujus ja liigutustes, kui sihiteadlik ja imetlkusväärne tegudes, kui sarnane inglile mõistmiselt, kui sarnane Jumalale: maailma ilu, kõige elava tipp; ja ometi, mis on minule see põrmu kvintessents? Ma ei tunne rõõmu inimesest.


/Shakespeare - "Hamlet"/