Je vis

Kirjutasin täna kirjandit kodu- ja kodukohatundest, eestluse säilitamisest tänapäeva avatud maailmas ning veendusin, et jah.. Ma armastan oma Eestimaad väikest, oma kodu- ja sünnipaika, koos kõigi nende lõputute metsade, soode, rabade, põldude, merede ja aasadega. Armastan. Aga sama palju armastan ma ka kogu ülejäänud maailma. Mida rohkem on mul võimalust reisida erinevatesse riikidesse ja linnadesse, tunnen, kuidas maailm on üks imeline paik, täis imelisi inimesi, võimalusi ja tulevasi mälestusi.

Olen oma lühikese elu jooksul reisinud nii mõnessegi riiki. Neid pole küll palju, aga ma võin juba kindlalt nimetada ära oma lemmiku, Brüsseli Belgias. Tean, räägin sellest siin üsna tihti või siis tihemini, kui millestki muust, aga see on mul südames. Pole palju asju, inimesi või kohti, mis mulle külge haakuksid nii, et killuke minust maha jääb. Brüssel on siiski üks neist vähestest. Mul on silme-ees pildid öistest tänavatest ja ninas ikka veel lõhnad. Brüsseli öö lõhn, see on teistsugune. Ei ole nii, et on ainult üks sigarettide ja alkoholi hais ja needki võistlevad tugevuse pärast omavahel. On nii palju muud, maailma lõhn, kõige elava tipp.

Ausaltöeldes ma isegi ei tea, mis on Brüsseli saladus, mis on see, mis sinna nii tagasi kutsub. Kolme päevaga lihtsalt ei saa peotäitki sellest, mida Brüsselil pakkuda on. Miks on nii, et alles siis kui oled reisilt tagasi ja aega on juba parasjagu möödnud, hakkad mõtlema kõigele, mida oleks võinud teisiti või veel lisaks teha? Miks läheb see aeg nii kiiresti siis, kui on vaja, et ta mõneks ajaks peatuks, selleks, et ma kõik selle imelise talletada saaksin? Miks...

Sellepärast me lähemegi Brüsselisse tagasi. Ja siis me otsime ikkagi üles selle baari, kus õllet müüakse peakoljude seest, olgugi, et ma õlut ei joo ning koljud pole minu teema. Õlle asemel palume hoopis tequilat sinna panna ja teeme ühed shotid. Võib-olla isegi kahed, kolmed, aga mitte rohkem, sest Brüsselis ja tegelikult mitte kusagil, aga eriti Brüsselis, polegi vaja ennast täis juua. Rõõm ja hea enesetunne tulevad seal iseenesest, sellest, et tunned, kuidas kägiveenist unearterini ja tagasi voolab soontes puhas õnn ning iga viimne kui keharakk tahab karjuda: "Je vis, amis, je vis!" ("Ma elan, sõbrad, ma elan!")