istun üksinda,
teie maja poole vaatan,
riiulis sinu basiilik,
armutu, lõhnav saatan

nüüd oled läinud,
süda on nii vastikult tühi,
põlenud põskedelt,
külmunud pisaraid pühin

ootan, vaatan ja loodan,
kui kõnnin mööda te majast,
roosad aknad säravad, ja mina,
pole jäänud ilma vahepealsest ajast...

/M.G.P./