Siin siis ongi see koht, kus meie saame otsa

Issand Jumal, sa näed ja sa ei mürista! Milline nädalavahetus, milline elu, millised inimesed... Hullumeelsus. See, mis ma ette olen võtnud, on täielik, totaalne ja üleüldse üdini üks suur hullumeelsus. Nüüd kodus olla tundub imelik, üldsegi mitte õige, justkui ei kuulukski ma enam siia. Aga sinna ma ju samuti ei kuulu, mitte päriselt, mitte veel. Ööbida võhivõõrastega võõras kodus, magada kellegi teise voodis, süüa võõra laua taga ja oodata bussi, mida ei tule. See on juba kuidagi nii tavaline, et tundub, nagu poleks enam ühtegi olukorda, millest ma välja ei tuleks, ükskõik, milline see lahendus ka ei oleks. Ja siis veel teater... teha tundide kaupa proovi, naerda ja peaagu nutta, surra ja siis ellu ärgata ning kummardada, sügavalt ja tänulikult. Sest ma olen tänulik, kuigi olen praeguseks hetkeks ka päriselt peaagu surnud. Selle külje pealt on kõik imeline, minu uus elu, inimesed, maailm... imeline.

Ent kõige selle imelise juures on midagi kohutavat, midagi vastikut ja jubedat... Kahes maailmas korraga elada ei saa ja praegu trügib uus maailm aina enam ja enam lähemale ning vana hääbub. Rahulik elutempo, koolile keskendumine ja sõbrad. Eelkõikge sõbrad, eelkõige sõber.. sõbranna. Ma isegi mitte ei oska seda sõnadesse panna, seda, kui kahju mul on, et asjad on läinud, nagu nad on läinud. Sina oled leidnud oma tee ja mina oma või kas ikka oleme? Ma ei tea sellele vastust, aga ma tean, et meie kahe vahel laiutab üks tohutu auk, suur pime must auk, mis vajab täitmist. Aga mina ei tea, millal ma leian aega. Sinule ja minule. Olemiseks, tundmiseks, tajumiseks. Rääkimiseks, naermiseks ja nutmiseks. Ma ei tea... aga ma loodan. Mina veel usun ja loodan. Ja ma loodan, et sina teed sama...

Ma olen kaugel,
tean,
aga mu süda on siin,
su ees,
sinu kõrval
ja su sees

Mina veel usun,
veel unistan
ja põleva südamega
loodan,
et sa mu ikkagi

ära ootad

/M.G.P/