Istun nurgas ja mängin - endale. Nii see käibki kui sind on kutsutud mängima taustamuusikat. Üritan olla võimalikult ilus, veel rohkem üritan ma teha ilusat muusikat. Nad istuvad seal, aga keegi ei vaata minu poole. Ma tänan Jumalat ning mõtlen meeleheitlikult millist lugu järgmisena mängida. Ma ei pea sugugi kaua mõtlema, sest üks naine sositab mulle kõrva, et olen teinud head tööd ning võin nüüd lõpetada. Ta palub mul peale selle loo lõppu sööma minna. Lõpetan ja tõusen püsti. Minu juurde astub vallavanem, vaatab kahtlustavalt ruumis ringi, ulatab mulle ümbriku ning lausub: "Nagu kokku lepitud sai." Tundsin hetkeks, nagu oleksin mõne väga räpase tehingu teinud ja siis veel räpasema raha vastu võtnud. "Peaaegu nagu filmis," arvasin tol hetkel, kuigi selles olukorras polnud eriti midagi filmilikku. Kusjuures olin arvanud, et tänapäeval enam musta raha ei liigu, aga ju ma siis eksisin. Ja seda parem mulle.
/16.07.2011/
Kirjutasin eelneva teksti 16. juulil eelmisel aastal ning leidsin selle draftina salvestatuna vanu postitusi sorteerides. Natukene irooniline, sest alles eile ütlesin ühest suurest esinemisest põhimõtteliselt ära. Põhimõtteliselt sellepärast, et ma alguses võtsin selle vastu, ent nüüd üritan ennast välja vingerdada. Miks? Sellepärast, et kui ma eelnevas jutus esinemas käisin, siis sain ma olla mina ise, olgugi, et esinesin väikeses kohas väikesele rahvale ja taustana. Nüüd aga, nüüd tahetakse mind tohutule massile esinema kutsuda, kuid mitte minu endana. Mind pannakse piiridesse, kõigest peab aru andma ja mis kõige hullem, nad eelistaksid mind kellegagi koos, sest "visuaalselt täidab lava mitu inimest muidugi paremini". Aga mina esinen üksinda. Ei, mitte sellepärast, et ma olen egoistlik ja ennastülistav ning arvan oma laulmisest kohutavalt palju, kindlasti mitte. Ma lihtsalt pole leidnud inimest(si), kellega koos teha muusikat nii, et see kõigile asjaosalistele meeldiks ning et koostöö sujuks. Ja kui päris aus olla, siis olengi ma pigem inividualist, sest üksinda saab teha täpselt nii, nagu meeldib. Meeskonnatööd tehes aga, tuleb tihti ette, et minust saab üsna diktaatorlik kamandaja. Ma lihtsalt tahan teha asju südamega ja nii, et need on tegemist väärt ning tulemus on ilus, ent see nõuab palju tööd ja vaeva, kõik inimesed aga pole selleks valmis...
Ja nüüd ma olengi kummalises kohas iseendaga. Nooremana tahtsin ma kohutavalt kuulsaks saada, suurele publikule esineda, vägev olla. Nüüd aga näib see kõik nii tühise ja mõttetuna. Ma tahaksin hoopis isiklikke kontserte anda, kus on vähe inimesi ja kus mul on võimalus neile südamesse pugeda, midagi meeliülendavat pakkuda, midagi teele kaasa anda. Viimasel ajal on mul selliseid võimalusi mõned korrad ette tulnud ja mul on selle üle väga hea meel. Ma ei arva endast väga palju, mul ei ole superstaari saatesse sobiv vägev hääl ega ka välimus. Minus ei ole seda, mis läheb peale massidele. Aga ma usun, et minus on midagi, mida anda vähemusele, midagi, mida ma saan anda edasi silma vaadates, lähedal olles. Sellepärast ma ei tahagi minna suurtele üritustele esinema, mul pole seal inimsetele mitte midagi pakkuda. Mina olen kaugel suurel laval ja nemad veel kaugemal väikestel toolidel. Mina nendeni ei ulatu ja nemad minuni samuti mitte...
No comments:
Post a Comment