see sügav kesköö, mida ütleb ta?

Hotellituba. Kell on kindlasti rohkem kui kaksteist öösel. Mina olen juba valmis ja vaatan prantsusekeelset Mtv'd ega saa millestki aru. Angela üritab lendamisest saadik lukus kõrva lahti saada. Soovitan tal nina kinni hoida ja kõvasti puhkuda. Ta poleks pidanud minu nõu kuulda võtma, sest järgmisel hetkel kui ma tema pole vaatan, variseb ta peeglilauale kokku. Guess it won't work the right way for everyone. Peas hakkab tööle paanikaosakond, aga enne kui ma päris tõsiselt muretsema jõuan hakata, ta toibub. Otseloomulikult ei mäleta ta mitte millestki mitte midagi, ma pole kindel, kas ta sedagi teab, kes ta on või kus ta on. Selgub, et ta arvab, et on Hispaanias, aga pärast "pikaajalist" selgitustööd ta mõistab ja elu läheb edasi.

Natukese aja pärast oleme teel - kusagile. Kummaline, kuidas ma esimest korda elus naudin minemist teadmata kuhu, ilma kindla eesmärgi ja sihtkohata. Lihtsalt kõnnin, oma sõpradega, pea muredest tühi ja süda vaba. Ei mingit pseudopõdemist, -ettemõtlemist, -muretsemist. Isver, kui ilus on elu, vaba elu. Ilm on meie vastu erakordselt lahke ja mantlihõlmad libisevad taas lahti. Öö on nii kuratlikult meelitav, müstiline ja ilus. Konarlikud munakiviteed kannavad meid ikka aina edasi ja edasi, nagu lained uppujat avamere poole. Just nii Brüssel meid endasse neelabki. Ikka sügavamale ja sügavamale, ainult, et meie ei upu, vaid ujume iga hetkega aina rohkem pinnale ning tajume kogu keha ja vaimuga seda suurlinna melu, mis vaatamata oma uhkusele ja vägevusele on siiski nii hubane, soe ja turvatunnet tekitav. Öö tundub lõputu. Oh, aeg, palun ära mine nii kiiresti, seistada, peatu, kasvõi korraks ja luba mul olla hetkes. Võtta kõigest kõik, mis võtta annab. Palun...