Oleme nüüdseks kukkunud. Ja olnud nullpunktis. Kõvasti ja mitu korda. Aga seda vaid selleks, et taas tõusta. Selleks, et näha, et see, mida me teeme on ilus ja hea ja õige, tuleb olla vahepeal kole ja halb ja vale. Selleks, et seda mõista, on vaja näha maailma madalamalt, mingi teise nurga alt, sest hiljem tundub see kõik ülevalt vaadates palju ilusam. Palju palju ilusam.
Oh... teater. Ma pole enam pelgalt armunud, vaid armastan seda. Kadunud on see naiivne vaimustus, naiivne ootus, naiivne lootus, et see on perfektne. Ei, perfektsionismi lihtsalt ei eksisteeri selles maailmas siin. Ning lõpuks ometi hakkan ma sellest aru saama. Nüüdseks olen näinud head ja halba, naeru ja nuttu. Olen roomanud põhjas ja lennanud kõrgel. Ja armastan seda ikkagi. Minu jaoks on ju kogu see teatrimaailm uus ning alles nüüd, kui üks etendus päris tõsiselt valmima hakkab, saan ma aru selles kuudepikkusest ettevalmistusest ja harjutamisest, missest, et algne varjant liiva jooksis. Aga nagu öeldakse, esimene vasikas kipub ikka aia taha minema. Ja see, et ta aia taha läks on ju ainult hea, kuna nüüdseks on meil midagi imelist ja nauditavat valmimas.
Täna tegime proovi. Esimest korda nii, et mul oli silme ees juba kindel kontseptsioon, teatud tunnetus ja hinges rahu ning teadmine, et me saame hakkame. Kuidagi ikka. Kahekümne teisel novembril on juba esietendus või kontrolletendus või avalik läbimäng, kuidas kellelegi meeldib. Minu jaoks isiklikult kõlab kõige paremini esietendus, sest mulle ongi see sõnaotses mõttes esietendus. Koos selle näiteringiga, päris publiku ees. Ja see tekitab minus ärevust, suurt ootust.
Kogu seda ärevust suurendasid fakt, et käisin täna peale proovi koos juhendajaga oma kostüümi kokku panemas. Mitte küll täielikult, kuna mõned asjad on veel vaja juurde muretseda, aga õnneks "aega on selle kiire asjaga". Neid ootusttekitavaid aspekte on veelgi. Nimelt saame me ühel laupäeval proovi teha ning etenduseks vajaminevat videomaterjali filmida Rakvere Teatri suurel laval. Asja teeb huvitavaks fakt, et me oleme grimmeeritud vanuriteks ning vanainimeseks grimmeerimist saame me ka ise õppida, mis on minu arvates ütlemata põnev.
Etendusest aga nii palju, et tegelikult... väga palju mul öelda pole, kuna oleme omadega veel üsna algstaadiumis ning paljud asjad, mida me küll juba teame ja mis on kindlad, on sellised, mis võiksid esietenduseni saldusesks jääda. Öelda võin aga seda, et etenduses saab näha nii tantsu, audiovisuaalset materjali, kui ka puhast... või siis peaagu puhast teksti. Kostüümivalik on tagasihoidlik, aga kaunis, siduv ning väljapeetud. Sama kehtib ka grimmi kohta, kui välja arvata filmitud materjal. Lavastus ei tule väga pikk, sest see on luulekava, mida valmistame ette B. Alveri luulekonkursi tarvis, kuhu me selle etendusega läheme ning seal on meil isegi ajalimiit peal. Selle etenduse puhul on vast kõige olulisem, et meile endale meeldib seda teha, sellel on sügavam sisu ning mõte ja see pakub meile pinget.
Esietendus on 22. novembril, kell 18.00 Rakvere Kultuurimaja saalis (Rakvere Teatriga ühes majas).
Siin on etenduse treileri asendaja:
No comments:
Post a Comment