Ma magasin, ma nägin und - nüüd saabund on ärkamise tund

Ma elan. Ma elan? Ma elan! Jah, ma elan ja ma tunnen, et just praegu, just nüüd, olen ma maailma kõige õnnelikum inimene. Ma tunnen, et enam pole mitte midagi, mida minu hing veel tahta võiks. Ma tunnen, et tahaks nutta, esmalt sellepärast, et see imeline etendus sai nüüd otsa ning mitte lihtsalt tänaseks õhtuks, vaid päris päriselt otsa, igaveseks. Teisalt tahaksin nutta sellepärast, et ma ei suuda ära imestada, mida teater minuga teha võib. Ma ei suuda uskuda, et on olemas midagi sellist, mis minu südant niimoodi liigutada võib, mis mind nii tohutult palju mõjutada saab. Et on olemas midagi sellist, nii suurt, nii olulist, nii vägevat, et see minu maailma muutab, mind, kui inimest muudab.

Ma plaksutan, kõvasti, tõusen üksinda ning olen uhke. Süda taob vastu kõri ust ning tahab kehast välja karata, aga ma kõnnin siiski väriseval sammul trepist alla teie poole, käes lilled ja šokolaad. Ühtäkki tunduvad... need asjad mu käes, nii tühistena. Ühtäkki tundub, et ükskõik kui palju ma ka ei üritaks, ei ole minu võimuses piisavalt, et teid ära tänada. Selle eest, kui imelised Te olete ja kui imelisi asju Te teha suudate.
Sealt ma tulen ja Sina vaatad mulle vastu. Päris Sina ning raske on uskuda, et alles hetk tagasi olid sa keegi teine, seal laval olid sa keegi teine ning see tuli sul nii paganama hästi välja. Su nägu venib tuttavlikule naerule, koos põselohkude ja säravate silmadega, Sa kallutad pead veidi ühele poole ning avad käed embuseks. Soovin, et see hetk ei lõppeks iial, sest tean, et siis ongi kõik. Kui ma Sinust lahti lasen ja oma kohale tagasi lähen, siis on see läbi ega tule enam iialgi tagasi. Ometi käib see nii kähku ning juba ma kallistan kedagi teist. Inimest, keda ma tegelikult ei tunne, kuid kelle soontes voolab sama veri, mis minulgi. Ta tunneb mind ära, missest, et ainult piltide põhjal, aga ta tunneb. Ta teab, kes ma olen! Üthäkki ma ei karda enam, sest tundub, nagu tunneksin Teid kõiki juba kaua kaua.
Siis pööran ma ringi ning astun trepist üles, tagasi oma kohale. Vaatan inimesi. Mis teil viga on? Miks ometi olete te nii tuimad? Miks ei tõuse te püsti ega austa näitlejaid kogu oma hingega nii, nagu võiskite. Häbi teil olgu! Aga mina seisan edasi. Olen ikka uhke, sest mul on, mille üle uhke olla. Tõesti on.