sest kell lõi äkki kümme

Te räägite, et üle iseenda varju hüpata ei saa ning et ükskord tuleb nagunii hetk, kus ma ise enam ei suuda, et kõike on korraga liiga palju ja miski tuleb üles öelda. Aga mina ei taha, et mitte miski otsa saaks. Ma ei taha, et ma midagi ära peaks jätma. Mulle meeldib minu elu just sellisena, nagu ta praegu on. Just sellisena, milliseks ma ta ise täiesti teadlikult tegin. Ja siis need sõnad... Need sõnad, mis sa täna mulle ütlesid: "Ma ei solvu kui sa valid teise tee. Isegi kui mul väga kahju on, ma ei.. solvu" ...tegid mulle väga haiget. Ükskõik, mis saab, ma ei jäta seda, võiks isegi öelda, et elutööd, sest praeguseks hetkeks olen ma elanud nii neruväärselt lühikest aega, et kõik, mida siiani teinud olen, ongi minu elutöö. Ma tahan kõike ja kõike pean ma saama! Ma olen unistanud ja näinud liiga palju vaeva ja veetnud liiga palju unetuid öid ning nüüd, kui see kõik mul käes on, siis ei kavatse ma mitte mingi hinna eest kogu oma tööd ja vaeva nurka visata. Ma armastan seda, mida ma teen ning kahjuks armastan ma mõlemat korraga. Ja üleüldse olen ma liiga noor ja liiga loll, et ühest neist loobuda. Ja ma vannun... ma ei tee seda.

Ma pidin ärkama, et mõista, kui habras see kõik on