Elu on teater. Ja teater on elu. See suur, et... where's all the control i need?

I am a...

Alles rääkisin Sulle, et tunnen, justkui oleks kõik omasoodu paika loksunud ja olen leidnud tasakaalu. Nüüd tunnen jällegi, kuidas kõike on nii palju ja see muudkui kuhjub ja kuhjub. Ma tahaksin teha kõike ja jõuda igale poole ja olla alati krips-kraps valmis, aga see pole ju alati nii. Isegi kui väga väga tahta. Oeh ja kuidas ma ometigi tahaksin kõike kontrollida. Ma tahaks, et saaksin ise kõik otsused teha, olla võimeline jäägitult iseenda eest vastutama ning et ma ei peaks mitte kellestki teisest sõltuma. Ma tahan kõike kontrollida.

Aga reaalselt ei jõua ma nagunii kunagi kõike kontrollida ja kui päris aus olla, siis selle enda eest vastutamise koha pealt võin nii palju öelda, et tegelikult naudin ma alakaks olemist täiel rinnal, sest seda lõbu pole enam sugugi nii kauaks. Ja kuniks seda on, kavatsen ma seda igal võimalikul moel ära kasutada. Oo ja...

Teater. Elu on teater ja teater on elu. Selline on minu jaoks minu elu praegu. Ja "JUMAL" tänatud, et see just nii on ning seda viimast sõnaotses mõttes. Ma tean, et see kuhu ma iseendaga välja olen jõudnud, on täpselt see, mis pidi juhtuma, sest ma olen siiralt veendunud, et siin ilmas ei juhtu mitte miski ilmaasjata. Kohe päris kindlasti. Kõigel on põhjus. Olgu see siis hea või halb. Ja minu jõudmisel teatrini lihtsalt peab hea põhjus olema. Aga homme lähen ma draamateatrisse E. Hemingway "5 kolonn" vaatama ja teisipäeval... no cmn, ma lihtsalt PEAN saama "Kunstverd- ja pisaraid" vaatama minna. Pean. Ja saan kah. Ükskõik kuidas. Ja selle laupäevaga mõtlen ma ka midagi välja. Sest ma olen kõikvõimas Getter. Südames olen. Ja peas ka. Sest ma pean olema, et oma eluga hakkama saada.

Ja tegelik põhjus, miks ma endale peale nii väsitavat päeva veel kargu alla ajasin, on see tõde...