Võib-olla head on hoopis pahad, võib-olla mõõn on hoopis tõus...

Mäslevad lained löövad vastu muuli. Õiegmini vastu üksikuid kive, mis vee alla uppunud muulist veel alles on jäänud. On tõus. Ja Sina oled minu kõrval. Kogu oma ilu ja headuse ja ispiratsiooniga. Ja me mõteleme... oleks ometi mõõn, saaks muuli lõppu minna. Täpselt nagu eelmisel aastal. Aga enam ei ole eelmine aasta, enam ei ole mõõn. Ja südamel hakkab järsku nii raske. Mis siis kui alati polegi tõus hea ja mõõn paha? Mis siis kui pahad on hoopis head? Mis siis kui head on hoopis pahad..? Ja neid segasest segasemaid mõtteid jätkub veel kauemakski. Aga ma tean nüüd. Mis iganes minust saab ja mida elu toob, pean ma õppima üht... laskma asjadel omasoodu minna, sest siis lähevad asjad õigesti. Ma lasin millelgi minna, lasin lahti ja ütlesin, et kui nii, siis nii... Ju polnud see minu jaoks. Aga võib-olla ma eksisin, võib-olla oli lahtilaskmine täpselt see, mida pidin tegema. Ma ei tea mis edasi saab, mul pole vähimatki aimu, aga mul on lootus ja mul on usk... Esmakordselt on mul usk iseendasse. Ja see tunne on hea. Nii väga hea.