Ja kui asjad nii läksid, ju nad siis pididki nii minema...

Ma arvasin alati, et kui võtta midagi ette ning kui edasi liikudes näed oma teel vaid komistuskive ja lootusetust, siis on see märk sellest, et kõik tuleb pooleli jätta, et see lihtsalt ei pea nii minema, nagu hetkel soovid. Aga ma tean nüüd, et kui millestki unistada, midagi väga väga tahta ja sellesse alati uskuda, siis on kõik võimalik. Isegi see, mis tundub ühel hetkel igast küljest vaadatuna täiesti võimatu. Oma unistusi ei tohi nurka visata! Alati tuleb pea püsti edasi minna, läbi tule ja vee, läbi saju ja tormi, ikka edasi oma sihi poole, sest kui su unistused lõpuks tõesti täituvad, on tunne südames nii suur, nii uhke, nii ilus, et korraks tundub kõik olevat ainult uni. Aga see pole uni, see on päriselt... see on päris-päriselt...

ja selle teekonna juures hirmu tunda on täiesti normaalne, võib-olla isegi vajalik, aga tea ning pea seda alati meeles...

Hirm on ainult üks suur vale!