Ma hakkan mõistma. Lõpuks ometi. Asjadel on omadus ise lahendus leida. Isegi sellistel asjadel, mis tunduvad lahendamatud. Kõik saab ükskord korda. Alati saab. Mitte, et miski korrast ära olekski. Aga nii öelda on hea. Sees hakkab kerge. Nii kerge. Ja siis tulevad sõnad ise...
ma pole kirjutanud
ammu
mu huulil
lebavad surnud sõnad
surutasa
ma kardan
omaenese varju
sest ta on ilus
aga miks ei peaks
öö ongi ilus
ma ohkan
väga väga vaikselt
kõik saab korda
ei
kõik ongi
täiesti korras
-mina ise-
Oh, oled nii imeline, nii-nii imelineeeee...
ReplyDeleteTunnen end praegu selle (tead küll mille pärast), nagu 12-aastane, kes unistab sleepoverist, sest see unistus on ju nii lihtne, nii õige, kuid samas tundub see nagu kauge lõunamaareis, kuna vaja on nii paljut ja rohkemgi veel... Aga me teeme selle teoks. Peame. Tegema.
Peame. Tegema.
ReplyDelete