Läbimurre

Ma ei oska endaga midagi peale hakata.

Kõigepealt loen ma läbi ühe anonüümse Eesti modelli päeviku. Raamatukogus iseendaga tõsist sisemist võitlust pidades teemal "võtta see raamat või mitte", väidab minu parem ajupoolkera, et see on raudselt totaalne pask ning vasak ajupoolkera korrutab muudkui "you never know, you never know". Kuigi enamasti domineerib mind parem ajupoolkera, jääb imelikul kombel seekord vasak peale. Ja väga hea et jääb, sest pean tõdema... "Milana - Eesti modelli päevik" on tõepoolest hea raamat. Poleks iialgi uskunud, et ühe modelli sulest võiks midagi nii kaasahaaravat ja huvitavat tulla. Kui ta ikka oli modell ning see kõik, mida ta seal nii elavalt kirjeldas, ikka päriselt ka juhtus. Kahjuks saab see paeluv ajaviide minu jaoks suhteliselt kiiresti läbi.

Ma ei oska endaga ikka midagi peale hakata.

Siis ma istun natuke, niisama ja vaatan aknast välja. Mõtlen, huvitav milline vaatepilt avaneb minu toa aknast saja aasta pärast. Ma ei suuda endale mitte kuidagi ette kujutada teistsugust vaatepilti, kui need eterniitkatustega elunäinud majad ning aiad... lõputud aiad lõputu hulga erinevate lillede ja puude ja põõsastega, mida nende omanikud iga päev ikka ühtemoodi hinge kinnihoides kastavad ja poputavad, et jumala eest ükski taim ära ei sureks. See ju näitaks seda, mida kõik inimesed teavad, aga mida keegi kunagi tunnistada ei suuda - keegi meist pole perfektne... Ja nii ma istun ikka ja vaatan, välja oma toa vihmamärjast aknast. Vaevaliselt läheb mööda üks purupurjus eluheidik ja ma mõtlen... kas on võimalik, et saja aasta pärast on vaatepilt minu toa aknast ikka samasugune? Või ehk saja aasta pärast ei ole enam ei eterniitkatuseid, perfektsete aedadega maju ega ka eluheidikuid? Ma istun ikka veel ja vaatan aknast välja. Mõtlen: Jumal tänatud, et ma seda iialgi teada ei saa.

Ma ei oska ka nüüd endaga midagi peale hakata.

Tõusen viimaks diivanilt ja vaatan oma toas ringi. Otsin, midagi, millega end oma mõtetest eemal hoida. Ma ei pea kaua otsima. Üsna kiirelt, võib-olla isegi alateadlikult peatuvad mu silmad kirjutuslaual, kust suure segaduse alt piilub välja järjekordne raamat, "Neelatud". Minu parem ja vasak ajupool peavad jälle võitlust. Ma ei saa siiani aru asjadest, mis ühteaegu nii tõmbavad kui tõukavad. Mõnede inimestega on ka nii ja see ei meeldi mulle, üldse. Siiski võtan ma selle raamatu kätte, vastumeelselt, aga võtan. Hakkan lugema. Märkamatult saab viiendast leheküljest viiekümnes. Olen sunnitud taaskord oma vasakut ajupoolkera tänama ja tunnistama, et ka see on hea raamat. Teistmoodi, ent siiski hea. Nüüd olen ma järsku kuidagi väga väsinud. Aga millest? Ma pole juba peaagu nädal aega mitte midagi teinud, kusagil käinud, kellegagi suhelnud. Kui aus olla, ei tunne keegi minust ka eriti puudust ning kui pisut veel ausam olla, ei tunne mina neistki. Vähemasti praegusel hetkel mitte ja kui jutt juba väga ausaks läks, siis võin öelda, et üritangi viimasel ajal ainult praeguses hetkes elada. See ei tule mul veel väga hästi välja, aga ma harjutan. Ja nagu öeldakse, "harjutamine teeb meistriks". Meistrit minust nagunii ei saa, aga harjutada võib ju ikkagi, eks? Nüüd tunnen järsku, et olen veel rohkem väsinud kui enne. Pean seda imelikuks ning üritan enam mitte mõelda. Siis ma lahkun. Väga vaikselt ja väga ruttu. Ma lahkun.

Ma ei oska endaga mitte kui midagi peale hakata.