"Mu meeleolu on nagu maastik - langeb ja tõuseb. Mõnikord lähen mööda tasandit. Läbi püstise raske vihma. Läbi viltuse kerge lume. Enda seas pole mul vaja kellenagi näida: uhke-tubli-ülemuslik-alamuslik. Isegi asjalik mitte - unustatud taevaste kannatlikult kumavad kuud seletavad mu öid. Päeval ma näen isegi.
Kevadvihmal on algus vaid lühike hoovõtt lõppu jõudmiseks. Kahe külgneva silmapiiri vahel - nagu jõgi kallaste vahel - selginud taevas; tumedad süstjad pilved vastutuult nagu kalad vastuvoolu. Peale sadu. Vaikus minu ümber ja mu sees on nüüd surutasa. Väiksemgi ojasoonik, mida ennest polnud peaagu olemaski, on nüüd jõgi mis jõgi. Millest enne võis märkamatult üle astuda, sinna võib nüüd märkamatult ära uppuda."
/Nikolai Baturin - "Kuningaonni kuningas"/
No comments:
Post a Comment