Poeet kesk elupõrgut palub saatust:

Anna mulle raudsed närvid!

Ning salakaval saatus naeratab:

Säh, võta nad ja mine rahuga.

Siitpeale on sul raudsed närvid kogu eluaja.

Siitpeale, õnnelik,

sa pole

luuletaja.

-Betti alver-