"Veesilm" - Indrek Hirve raamat, mida mina kutsuksin pigem Väikeste Imede Kogumikuks.
Tõmbasin su välja
ühest suveõhtust
nagu jänese
torukübarast
***
Mäletan kurbust sel õhtul
kui sind nägin
teadsin korraga
millest olin pidanud
nii kaua ilma olema
***
Sa ajad huuled
natuke torru
punased huuled
ja puhud tolmu
vanadelt raamatutelt
***
Maale langeb lund ja pimedust
vaikus murrab südamesse
maailm murdub kaheks
meie vahelt
***
Kui üks silm kinni pigistada
on teine üksi
alguses näeb ta isegi selgemalt
aga siis äkki
väsib väga ära
***
Meie
viimased kõnelejad
uues kehakeelses maailmas
peame rääkima
julgustama üksteist
kinnitama endlie seda
mida oleme juba öelnud
siis peame kasutama keelt nagu nuga
avama vaikuse paiste
laskma välja ütlemata jäänud sõnad
viha - solvumise ja möödarääkimise
sest kui me seda ei tee
läheb keel mädanema
***
Luuletused surevad
pikkade lumeta talvede
mürgise linnatolmu
katkematu lärmi kätte
-Indrek Hirv-
ja nii võiksin jätkata homseni... Järgmise korrani, kui järgmised korrad üldse eksisteerivad. O.M.G
No comments:
Post a Comment