Tähetolmu vahel, tundmatuse rüpes, isegi üüratu universum, tundub olevat ahel

Kus ometi, oh kus küll lõpevad linnuteed ja tohutud täheväljad? Kus ometi, oh kus küll tuleb maailma äär, nii et libastudes võid pudeneda sügavikku ja kukkuda igavest? Kus ometi, oh kus küll lõpevad massiivsed metsad ja hundihallid mered? Kus ometi, oh kus küll lõpeb minu konarlik koolitee? Kus ometi, oh kus küll, lõpeb minu tillukene tuba? Kus ometi, oh kus küll lõpen mina, igas oma veresoones, igas oma südametukses, igas oma hingesopis, igas oma mõtte sünnikohas, igas oma tundepuuris? Oh, kuidas ometi, kuidas küll ja väga, ma tahaksin näha ja tunda ja kuulda, iga maailma mõtet, iga maailma juttu, teada iga tõde, iga saladust. Oh, kuidas ometi, kuidas küll ja väga...