Selles priskes pisaras peidus on miljon mõrkjat mõtet

Imelik... äärmiselt imelik. Istun siin vaikselt, hingedepäevale omases vaikuses ja rahus. Mõtlen mõtteid oma lähedastest, keda enam pole. Oh, neid on palju, neid on liiga palju ühe sellise nõrga hinge jaoks, nagu seda on minu oma. Räägin, inimesega, kes on ebainimlik. Oma headuses, oma tegudes, oma olemuses. Kuidas on võimalik niisugusel tasandil teineteist mõista? Nii kuratlikult hästi, et see tundub olevat viirastus, pettekujutelm, tühipaljas miraaž. Ometi on see täiesti tõeline tõde, mis võtab sõnatuks ja niidab jalust ja rebib mõistuse tuhandeks killuks. Ja nii ma istun vaikselt, hingedepäevale omases vaikuses ja rahus. Mõtlen kadunud hingedest ja räägin, inimesega, kes on ebainimlik, kõiges, mida ta teeb.

Minnesota jõgi, teab üht ükskikut mõtet, ühet tillukest pisarat, üht põlist igatsust ja hoiab endas mälestust, mis kord sinna jäi, nende eksinud laevade vahele, tasasesse vette, surmhalli sügavikku.