Ma nutan, isegi miks ei tea mitte. Utoopilselt totrad mõtted uitavad peas ringi, nagu eksinud hinged. Iga asi teeb haiget, iga asi kurvastab. Ma tahan nutta, karjuda, kogu väest ning sel pole mitte mingisugust põhjust. Ma kardan ja mõtlen "Mis siis kui...". Jah, ma olen loll, liiga elava fantaasiaga, tobedalt totter inimene. Aga ma pean edasi elama. Päevast päeva, kuni surmatunnini.
"Oh, küll on see inimeseks olemine keeruline.." A.V
No comments:
Post a Comment