Ma võiksin surra,
võiksin lämbuda, ehk uppuda
iseenese vereloigus
võiksin surra siinsamas,
tundmata kübetki kurbust,
viha või vaenu,
sest tean,
tean kui palju,
ja kui kuratlikult valju,
on see mis on siin, on siin ja praegu,
sinu ja minu vahel