Päev paistab selge, võib-olla isegi helge, kuniks taas kuulen, et keegi teinud mu maha, teadnud nii täpselt, et ma olen paha

Istun, ülimalt ebamugaval arvutitoolil, kuulan muusikat ja tunnetan ahjust hõõguvat soojust. Ma ei tea isegi miks, aga midagi on valesti. Kuratlikult valesti. Ometi on ju vaheaeg. Mille kuradi pärast siis tunnen ma end nagu orav rattal, kes päevast päeva jalgratast leiutada üritab? Ma näen vaeva, raban ja teen. Kuid mille nimel? Selle nimel, et minu tehtud töö ja vaev mult ära võetaks ja siis kellegi teise tööna esitletaks? Kas selle nimel, et kõik minu väikese ebaõnnestumise puhul mulle "IN YOUR FACE" karjuda saaks? Kas tõesti on teie kadedus ja viha nii suur, et inimlikkus, arusaamine ja lihtne kaastunne jääb kaugete piiride taha? Well... Meie vahe on selles, et mina ei lange iialgi nii madalale, ei lange iialgi teie tasmele. Olen mina, just selline nagu ma olen, olenmata sellest, kas see meeldib teile või mitte.

There's a storm that's raging, though my frozen heart tonight