Näete, nii ruttu minu koolivaimustus kaobki. Ma ei saa aru, miks see Välba peab mingi tunnikontrolli tegema klaviatuuride peale. Ma ausõna ei viitsi iga jumala klahvi kohta terevet slaidi täit teksti pähe õppida. Vene keele ma lihtsalt põhimõtteliselt jätsin õppimata, sest ma olen Rimmale nii kuradima hea laps olnud viimasel ajal (ta ise ka väitis seda muide), et kui ta homme julgeb mind küsida, siis ma lihtsalt söön kausi täie mannaputru ära (MA VIHKAN PUTRU). Vot siis , panin mõnusa vingu pingu maha.
15 olla on üsna raske, uskuge või mitte. Aju juba tajub, aga süda ei jõua veel järele. Arvad, et oled juba piisavalt tark ja valmis, aga reaalsuses oled lollim kui kõik maailma toolijalad kokku ja toorem kui Leida õunad kaks kuud tagasi. Selle peale ütleks lihtsalt njak njak, võtaks oma kitarri, tinistaks veits Taylori "Fifteeni", lamaks voodis ja vaataks lumivalget taevast ning kromoplastidega üleküllastatud lehtede värvimuutust. (Ma siiralt loodan, et Murukas või keemik mu blogi ei loe. Valus oleks sada korda ülekorratud teemaga ikka puuse panna. Aga noh, see on ju loomuses.)
Esinemisgraafik on ka, ütleme nii, et PÄRIS TIHE. Mitte selles midagi halba oleks. Ma lihtsalt tajun , kuidas "Ümera jõel", mitokondrid, elektriväljad, (2x+4)2 jne jäävad aina rohkem tahaplaanile. Isegi kui ma kogu väest neid pushida üritan. Aga noh, eks ma lohutan end sellega, et hommik on õhtust targem ja homset ei tule tegelikult iialgi.
Hard to catch, difficult to keep, impossible to own.
Armastusega, Getter
No comments:
Post a Comment