Olukord on sitt, aga see on mu tuleviku väetis (-Lennart Meri-)

Pole ammu kirjutanud. Täspemalt öeldes, olen päris palju kirjutanud, aga see kõik on teie jaoks arvatavasti arusaamatu, jama, mida iganes, sest ma jätkan ikka nii, nagu mu fucking süda ütleb, sest millegi kuradi pärast pole mu boss mitte mu aju, vaid mu süda.

Just täpselt nii ongi. Viimased päevad olen lihtsalt passinud, sõnaotses mõttes. Ja kui aus olla, siis pole ka tuju midagi teha. Ükski asi, mida vanasti armastasin või armastasin teha, ei paku enam pinget. Ja nii ma passingi siis arvuti- või teleka ekraani, teen õhtuti paar jalutuskäiku õues ning langen siis öösel väsinult oma voodisse. Ja nii päevast päeva. Eks muidugi tuleb ootamatuid, spontaanseid asju vahele, nagu kohustusliku kirjandusega kilplase töö tegemine (Belive me, you don't need to know), tolmuimejaga põrandatest üle käimine, järgmise kooliaasta põdemine, nektariini näksimine, America's next top modeli vahtimine, fucking lucky Angelaga kokku saamine (In a good way, you know it) ja temaga kõigi maailma asjade arutamine, inspiratsioonisüst ja entusiasmi ammendamine. Vot nii "põnevat" elu ma siis elangi!

Tahtsin jagada ühte luuletust, mille kirjutasin 21. veebruaril (2010). See on mu lemmikluuletus, iseenda kirjutistest muidugi. Miks? Sest see on nii paganama tõsi.

Ma olen su silmapilk,

karda mind, olen skalpellterav

Ma olen veretilk,

püüa mind, olen tappev mürk

Ma olen vale su huultel,

hüüa mind, olen patt, sinu vead,

Ma olen kaja vastutulevail tuultel,

kuula mind, olen hääleke sa peas

Ma olen põlev iha su sees,

rebi mind, ma tunnen kuidas veri su sees keeb,

Ma olen, mida kutsud armastuseks,

armas, kuid rabavalt armutu

Olen ohtlik, saatuslik miraaž su ees,

tunneta mind, olen valus põletushaav su südame sees

Olen põrgulik kaardimäng, ässad su ette laon

vaata mind, kestan viivu vaid ja kaon

I don't know what you've done to me, but I know this much is true... I want to do bad things to you